Haydn
kannavad meid lõpututesse haljendavatesse metsasaludesse, õnnelike inimeste lõbusasse
kirevasse seltskonda, meie eest mööduvad lauldes ja tantsides noormehed ja neiud; naeru
lõkerdavad lapsukesed peidavad end puutüvede, roosipõõsaste taha, loopides meid kelmikalt
lilledega. See on elu, tulvil armastust, tulvil naudinguid ja igavest noorust nagu enne
pattulangemist; ei kannatusi, ei leina- üksnes magus-eleegiline püüdlemine armsama kuju poole,
kes heljub kauguses, roosatavas ehapunas, lähenemata või haihtumata, ja kuni ta seal püsib, jääb
öö saabumata, sest ta ise ongi mägede ja salu kohal lõkendav õhtueha".
Pärast vürst Eszterhazy surma saavutas Haydn sõltumatuse ja vabaduse. Ta vastas nõustuvalt
ettepanekule reisida Inglismaale kontserte andma. See reis kujunes elamusterohkeks. Kontserdid,
kus ta ise oma teoste ettekandmist dirigeeris, läksid triumfaalse eduga. Säärast suurt avalikku
heakskiitu oma muusikale koges Haydn esimest esmakordselt
annaabi.ee 
