Järgmisel päeval saab Romeo teate, et Julia on surnud. Ta on hüsteerias ja tahab üksi olla, ta on vihane, kuna nende armastus on keelatud. Ja nüüd lõppeb see nii. Ta saab kokku oma vihavaenlasega. Neil läheb kakluseks ja teda tahetakse maha lasta. Kuid tema parim sõber läheb talle appi, kuid saab ise kuule ja sureb. Romeo on meeleheitel ta nõbu ei toeta ka teda enam nagu varem, Benvolio on hirmul oma elu pärast. Õhtul kohtuvad Romeo ja Lorenz uuesti ja Romeo tapab ta. Roomeo hangib omale mürgi, mis on surmav. Teda otsitakse taga. Ta läheb kirikusse. Julia lamab ,,elutult" altari juures, ilus ühkürn valge kleit seljas. Kuid Romeo ei tea ,et Julia on tegelikult uinutatud, et üles ärgates Romeoga põgeneda, jätta mulje et ta on surnud. Aga kahjuks noormees seda ei tea. Ta seisab altari juures kallistab Juliat samal ajal nuttes. Ta heidab tütarlapse kõrvale pikali, suudleb teda ja võtab mürki. Kuid Julia ärkab aga siis oli juba hilja. Romeo näigi veel
Tema lavastustes võis tunda vaimset vabadust, ideoloogilist vastasseisu. Ta moodustas tihti oma lavastustele sõnatu raami. Teda võib pidada Vanemuise uuenduste jätkajaks Tallinnas, kuid seda mitte täielikult. Sarnasus Tartu uuendajatega seisnes selles, et ka tema viljeles rohkem näitemängu, teatraalsust. Tähtis oli näitleja töö ja vihje, et tegemist on teatriga, mitte realismiga. Erinevus seisnes aga selles, et näiteks lavastuses ,,Roomeo ja Julia" lähtuti tekstist, mis moodustas raami, mis mängu käigus omaks tehti. Mikiver ei tunnistanud Tartus mängitavat ,,raevu ja võimetuse emotsiooni". Tema lavastused toetusid mingem intellektile. Ta ei püüdnud tartlaste kombel vabastavasse ,,lapsemängu" või müüti põgeneda. Tema lavastused olid kujundlikud, esines ka visuaalseid metafoore. Erinevalt tartlastest, püsis tema näitlejate mäng psühholoogilisel ustavusel. 16
annaabi.ee 
