Vaid üks kord läksime kella järgi magama, hommikul pidime siis tõdema, et tuul on vastassuunda pöördunud (mida muuseas juhtus ka päeval korduvalt, ikka nii, et kui meie pöörasime, pööras ka tuul, ja ikka vastu). Maastikuautode maa Sildu on Islandil mägijõgede tõttu palju ja kõik nad on puust (saarel aga puid praktiliselt ei kasva!) ja hästi kitsad. Autojuhid on aga hirmus viisakad. Nii ootaski mitu autot mõlemal pool silda, kuni me vastutuules ja peale silda ka ülesmäge "roomasime". Mõistagi aeglustavad autod möödudes kiirust peaaegu seismajäämiseni ja sõidavad täiesti teise teeserva. Kuigi tee on kitsas ja teepeenrad puuduvad, on liikumine ohutu, sest autojuhid on harjunud alailma teel koperdavate lammastega, kes peale kõva signaali andmist jooksevad auto eest ära tihtipeale piki teed. Tõsi küll, autosid pole kuigi palju. Olemasolevatest on umbes 80% rohkem või vähem maastikuautod. Nendeta ei ole talvel liikuda võimalik. Samuti on neid vaja sisemaa
Ma ei teadnud enam, kuidas vaikselt paigal istuda. See häda kestis kuus või seitse minutit, aga minu meelest oli see palju kauem. Viimaks kiheles mul üheteistkümnest mitmesugusest kohast. Arvasin, et ma ei suuda seda enam silmapilkugi kannatada, aga ma litsusin hambad kokku ja katsusin veel vastu panna. Just siis hakkas Jim sügavasti hingama; selle järel hakkas ta norskama, ja siis oli mul kohe jälle parem. Tom andis mulle märku -- tegi suuga pisut häält -- ja me roomasime neljakäpakil minema. Kui olime kümne jala kaugusel, sosistas Tom mulle kõrva, et me seoksime Jimi naljaviluks puu külge; aga ma ütlesin ei. Ta oleks võinud ärgata ja kära teha, ning siis oleks leitud, et mind pole kodus. Siis Tom ütles, et tal pole küllalt küünlaid kaasas, ja tahtis lipsata kööki neid tooma. Ma ei tahtnud; ütlesin, et Jim ehk ärkab ja tuleb vaatama. Aga Tom tahtis riskida. Me hiilisime siis .kööki ja võtsime kolm küünalt. Tom pani tasuks viis tsenti lauale
annaabi.ee 
