"roomakil" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

ülepääsmatusse kaksikringi, oli vaene õnnetu harjunud mitte midagi nägema sellest maailmast väljaspool kirikumüüre, mis teda oma varju alla olid võtnud. Jumalaema kirik sai talle ta kasvamisel ja arenemisel järgemööda munaks, pesaks, koduks, isamaaks ja viimaks maailmaks. Kindlasti valitses mingi salapärane, saatuse poolt ette määratud harmoonia selle olendi ja ehituse vahel. Kui Quasimodo alles väikesena roomakil ja hüpakil võlvide all hämaruses ümber ronis, paistis ta oma inimese näo ja looma kehaga kuuluvat roomajate liiki, mis ka nii loomulik oli sellel rõskel ja süngel kivisel pinnal, millele romaani kapiteelide varjud nii veidraid mustreid heitsid. Hiljem, kui ta esmakordselt kogemata kellanöörist kinni haaras, end sellele rippu laskis ja kella kõikuma pani, paistis ta kasuisa Claude'ile, nagu oleksid lapsel keelepaelad lahti läinud ja ta oleks kõnelema hakanud.