“Taru” on reis sõjajärgsesse Madridi
võrdlused: ,,Kõigest poole tunni möödudes ja kohvik saab tühjaks. Möödunust päevast pole
jälgegi jäänud nagu inimesel kes kaotas mälu järsku", või ,,...surnud ... on sarnased pussitatud
marionettidega, nukkudega, millel katkesid niidikesed". Siis inimene ilmub ette abitu
mänguasjana, keda elu kergelt muudab ebavajalikuks kolaks. Mõnikord see on laialdane
allegooriline pilt. Niisugused on kaks poissi, kes peatumatu ja ükskõikselt mängivad rongit
kohviku lauade vahel. Mäng ei tee nendele lõbu, aga nad ,,kiretult ja rõõmutult" jätkuvad lihtsalt
sest nad otsustasid mängida kogu õhtu. Niisama kui inimene mängib iga päev oma rolli elus
vaatamata sellele kui igav ta on. Aga ei aita midagi, tarust ei saa pääseda.
Romaani teise väljaande eesõnas 1995. aastal Cela räägis sellest mida ta peab oma teoses
väärtuslikuks, üle elanud aega seal näidatud. Tähtis on see, et ta räägib jutustamise mitte
annaabi.ee 
