(haletses mõtetes teda) Koroljov soovitas tal rahuneda kuna närvidega pidi probleemi olema ja äkitselt toodi lamp tuppa ja ta nägi seda koledat Liisat nüüd hoopis haavatava ja naiselikuna , Liisa puhkes nutma ja Ema puhkes nutma Koroljov lohutas ja ütles et ei ole mõtet nüüd pisaraid valada . Ning äkitselt ütles Ema Koroljovile et oleks aeg Liisal mehele minna. Üksikasjalikult hakati rääkima ja Koroljovil tekkis igavus , tema jutule räägiti vahele koguaeg. Ta tahtis rongipeale tagasi minna aga teda paluti sinna jääma, naised nutsid ja palusid teda .Kõik lambid pandi põlema tema jaoks (samal ajal koroljov oma mõtetes kõik need maalid on ni maitsetud ja labased ja kõik see maja sisustus on liiga matslik ja labane tema jaoks et ei tuleks siia mitte mingisuguse hinna eest elama) . Lastepreili kutsus teda jooma midagi. Ning räägiti ja kiideti endast. Kedagi ei huitanud see et doktoril Moskvas töö ootab vaid iga hinna eest taheti teda sinna jätta
Tema paljud ja haledalt väikesed jalad siblisid ning lainetasid abitult. Samsa oodatud reaktsioon, mis oleks võinud olla paanika, jäi olemata. „Mis minuga juhtunud on?“ mõtles ta. See polnud uni. See oli tuba, korralik ning inimlik tuba, kuigi väikesevõitu. Seal oli mehe kollektsioon pakkimata riietest, sest Gregor oli rändav kaupmees. Mees vaatas aknast halli taevast ning mõtles:“Kui magan veidike kauem, kaob see jaburus.“. Kell oli veerand seitse ja ta pidi kell viis rongipeale minema. Mis juhtuks, kui ta võtaks haiguslehe? See ei saa juhtuda, ta polnud viieteist aasta jooksul kordagi töölt puudunud. Jällegi midagi veidrat – Gregor Samsa ei olnud niivõrd hirmunud oma metamorfoosist putukaks, vaid pigem kartis ta oma ülemust, kes oli ebaausalt karm ja häirivalt täpne. Ukselt kostus õrn koputus. „Gregor,“ hüüdis ema, „kell on kolmveerand seitse. Kas sa mitte ei soovinud kuhugi minna?“. Mees soovis kõike seletada, kuid antud olukorras pidi ta
Tema paljud ja haledalt väikesed jalad siblisid ning lainetasid abitult. Samsa oodatud reaktsioon, mis oleks võinud olla paanika, jäi olemata. ,,Mis minuga juhtunud on?" mõtles ta. See polnud uni. See oli tuba, korralik ning inimlik tuba, kuigi väikesevõitu. Seal oli mehe kollektsioon pakkimata riietest, sest Gregor oli rändav kaupmees. Mees vaatas aknast halli taevast ning mõtles:"Kui magan veidike kauem, kaob see jaburus.". Kell oli veerand seitse ja ta pidi kell viis rongipeale minema. Mis juhtuks, kui ta võtaks haiguslehe? See ei saa juhtuda, ta polnud viieteist aasta jooksul kordagi töölt puudunud. Jällegi midagi veidrat Gregor Samsa ei olnud niivõrd hirmunud oma metamorfoosist putukaks, vaid pigem kartis ta oma ülemust, kes oli ebaausalt karm ja häirivalt täpne. Ukselt kostus õrn koputus. ,,Gregor," hüüdis ema, ,,kell on kolmveerand seitse. Kas sa mitte ei soovinud kuhugi minna?". Mees soovis kõike seletada, kuid antud
annaabi.ee 
