Marie Underi luule analüüs
Seda lugedes tekib
kujutluspilt üksildasest naisest, kes istub päikeseloojangul ühe vana terrassi trepil ja
vaatab päikeseloojangut ning uneleb lillelõhnas. Underi luuletustest on väga
romantiline miljöö. Ta annab edasi erksaid meeltemuljeid- eeskätt värve ja
varjundeid ning lõhnaaistinguid.
Paljud Underi luuletused on sonetid, seda nõudlikku klassikalist vormi järgib luuletaja
põhijoontes kindlalt , kuigi lubab endale ka vabadusi. 1920. aastal sai temast
ajalaulik. Romantlilisest naisest, kes naudib päikeseloojangut terrassil on äkki
saanud koolnuhaisulisse hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega, mille tulemuseks on
inetu, õudne ja ebaloomulik maailm. Tema kaks luulekogu ,,Verivalla" (1920) ja
,,Pärisosa" (1923) kirjeldavad maailma hädasid väga emotsionaalselt. Kogus
,,Verivalla" esineb ka korduvalt Piibli motiive. Luuletuses ,,Appihüüd" on selgelt näha
Underi usku jumalasse. Ta kustub Jumalat taevast alla, et ta annaks inimestele