Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
saksa romantismist. Ta on ballaadi kanoniseerija romantismis. Romantiline kangelane on
erakordne isiksus. Ta peab iseennast erakordseks. Ta on massist üle, ta on parem, targem,
ilusam, andekam. Samas on lüüriline kangelane alati pettunud. Kangelase eelnev elu jääb
teadmata. Pettunutele vastandatakse inglitaolised olevused (Deemonil Tamara). Romantikud
armastasid kontraste. Ühiskond on tavaelu, see on igav. Sellele ei maksa tähelepanu pöörata,
kuna kunstnik elab oma elu, ta loob. Osad romantismikirjanikud eitavad ka loodust, kuna see
on mateeria mateeria on kaduv, aga vaim on igavene.
Romantikute armastatumad zanrid romantikud kirjutasid põhiliselt luulet, kuna luules võis
mõtiskleda ennast peategelaseks. Kõike kijutati peategelase vaatepunktist oli ainult üks
vaatepunkt, kuid realismil on mitu vaatepunkti. Romantikud kasutasid eleegiat (kurva sisuga
luuletus kirjutasid ka Byron, Goethe jpt). Siin väljendab peategelane oma pettumust elus,
annaabi.ee 
