Ludwig van Beethoven
"Hiline stiil", milleni Beethoven oli läbi kriisiaja jõudnud, on fenomeen, mis esineb ilmekalt paljude suurmeeste loomingus. See on kokkuvõte, milleni jõutakse läbi
erilise süvenemise, tihti alles siis, kui ollakse eemaldunud aktiivsest muusikaelust. Beethoveni hilises loomingus nähakse tihti klassitsistliku ja romantilise stiili
üleminekufaasi, tegelikult on Beethoveni hilistel teostel väga vähe pistmist vararomantilise väljenduslaadiga.
Romantilistena võiks käsitleda küll hilise ajajärgu esimesi tähelepanuväärseid töid kuuest laulust koosnevat tsüklit "Kaugele armastatule". Üldiselt aga on tema
hilistele teostele omane eriliselt ratsionaalne ja ökonoomne vormikorraldus ning muusikaliste ideede äärmiselt loogiline vormistus.
Aastatel 1817 1818 kirjutas Beethoven oma viimase viie aasta suurima tööna klaverisonaadi. Samal ajal töötas ta ka oma elu tähtsaimate suurteostega.