Romantism
innustas Prantsuse revolutsiooni juhte, seni kuni Napoleon ennast keisriks kuulutas.
Romantism oli vastureaktsioon valgustajate filosoofiale. Romantism nautis looduse
ettearvamatut jõudu. Romantikud kiitsid emotsionaalseid äärmusi ja tundusid olevat
oopiumisõltlased. (mõned olidki) Väljendati kunstniku/helilooja tundeid. Kirjanduses paistsid
silma Goethe, Schiller, Heine, Byron, Scott.
Muusikasse leidis romantism tee märksa hiljem kui kirjanduses. Tavaliselt "romantikutena"
käsitletavad heliloojad olid aga peaaegu eranditult sündinud pärast aastat 1800. Vastupidiselt
klassikalistele heliloojatele, keda muusikamaailma-välised sündmused enamasti ei
puudutanud, leidsid romantikud ainet loominguks kirjandusest, kunstist ning igapäevaelust.
Muusika oli programmiline. Annab meile edasi kindlaid subjektiivseid kujutluspilte. Kui
18.saj oli muusikute jaoks enesestmõistetav raskuspunkt Viin, siis 1830. aastateks kandus
keskus Pariisi
annaabi.ee 
