Maailmakirjandus IV
sajandi kirjanikul ei olnud
ilukirjanduslikku eeskuju).
Realismil ei olnud sellist manifesti nagu romantismil, pigem oli iga kirjanik ise oma manifest. Siit sünnib
realismiteooria mis ei ole ühtne kõigi autorite puhul. Nii tekib küsimus et kes on realist, nt kas Balzac ja Stendhal
on ikka realistid kuna nende teostes on ikkagi romantilisi elemente. Kuigi ka teistel kirjanikel nagu Dickens on ka
romantilisi momente, siis ei saa ikkagi neid romantikuteks pidada vaid tegemist on ikkagi realistidega.
Gustave Flaubert sajandi keskel pärast Edgar Allan Poe enamvähem iseseisvalt tekib esile teatud nõudlikkus
kunsti suhtes. Kui realism on vallalelaskmise suund: otsitatakse uusi teid ja võimalusi ja katsetatakse. Kuid nüüd
tuleb esile terve hulk kirjanikke kes arvavad et tuleb mõelda mida kirjtuatakse ja sellel peab olema maksimaalne
efekt. Üks neist on ka Flaubert. Nende puhul on tegemist estetistidega, oluline on esteetiline tulemus