Teatriteaduste alused
Kõik tegelased ei saa tavaliselt olla
karakterid, kõrvalisemad neist on sageli kujundatud tüübina. Ka pole tüübi - karakteri
vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib
kehastada tüübina, tüübist aga mänguliste vahenditega kasvatada karakteri.
Osalt ristub eelmise jaotusega (jaotus personifikatsioon, tüüp, mask, karakter) ühe- ja mitmemõõtmeline
tegelaskontseptsioon. See eristus sai alguse E.M. Forsteri romaaniuurimusest (1927), mis tõi laialt käibele
tähistused flat (lame) ja round (ümar) tegelaskujude iseloomustamiseks. Tegelane formeerub mäletatavasti
vastandustes-kõrvutustes nähtavaks tulevate diferentseerivate tunnuste kogumina. Kui eristavaid tunnuseid
on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub
karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub
mitmesse paradigmasse.
annaabi.ee 
