Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)
individuaalsus
Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad
lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab
selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja
need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad
kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on
süvafilosoofilised, st teatrikonventsioonidele lisaks on ka filosoofiline taust näidendit ei saa üksnes tegevuse
kaudu tõlgendada.
Paratekst zanri-, aja- ja kohamääratlused, kestus.
Sekundaartekst kõik, mis pole dialoog.
Draamateksti väline liigendus ehk tektoonika:
· Vaatus klassikaliselt oli 35, nüüd 12. Jaotus sõltub kultuurist. Lääne teatris on alates 1h jagu