Kirjandussemiootika
Ühtaegu paljusus ja tendents ühetähenduslikkusele. teos on tingitud tegelikkuse poolt,
kuulub autorile, asetub oma kohale kirjandusloos, aga tekstil ei ole kindlalt fikseeritud
isadust. autori viirastus võib tekstis ilmuda külalise õigustes. teos on organism, tekst
on võrk. Teos on see, mida tarbitakse ja tekst on see, mis puhastab teose tarbimisest.
Töös “Romaan ja romaaniline” on romaan range süntagmaatilise ja paradigmaatilise
struktuuriga. Romaanilisus seostub teksti mõistega – polüseemia, paljusus.
Artikkel “Nauding tekstist” (1973) Sama teose ja teksti vastandus. Teksti mõnu
seostub lõputu, dünaamilise tähenduste genereerimise võimega. Tekstist saadav
seondub katkestustega, erinewustega, nihete, tmesisega (osadeks lahutamisega –
grammatikas: liitsõna osadeks lahutamine). Tekst viib kokku, põimib erinevad hääled
ja koodid, sotsiolektid. Tekst on põimimine, aga samas terviku katkestamine. Tekst on