Karl Ristikivi; Nõiduse õpilane
kuid Ristikivi elab pagulasena, peab enda põlvnemist väga tähtsaks, kuid on sunnitud oma
juurtest kaugel olema. Faber ja niisamuti Ristikivi olid teadmiste ja euroopliku hariduse
huvilised - seda juba väga varajases eas. Faber rändas mööda Euroopat ringi, et end harida,
jõuda looduse ja inimkeha saladusteni, ta uskus elumääratust saatuse poolt ta oli üksik, ta
pühendus maailma tundmaõppimisele. Sarnaselt romaanikangelasele reisis ka Ristikivi
ääretult palju, et põgeneda iseenda süngetest meeleoludest, üksindusest. Ristikivi fataalsus
seisnes kirjandusse pühendumises. Romaanis jõuab Johannes Faber järeldusele, et rahvuste ja
riikide lepitamine ning ühendamine on võimatu see mõte ühtib Ristikivi uskumusega.
Ristikivi arvamust kujundasid eluaastad nii Teise maailmasõja kui ka Külma sõja ajal.
Kokkuvõttes valitsesid romaanis suurel määral pessimistlikud meeleolud, mida võib jällegi