NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
aastate alguses – „Kirsiaed” (1971 Noorsooteatris) ja „Kolm
õde” (1973 Draamateatris; seda mängiti 1973–1975 ja 1977–1981) – kinnitasid
psühholoogilise teatri elujõudu ja paindlikkust. „Kirsiaia” puhul võlus lava-
atmosfääri elektriseeritus, 37 kirkus ja vaheldusrikkus; selles veikles nii absurdi
kui ka irooniat. „Kolme õde” väärtustas koomilise ja traagilise süntees, absurd
kõrvuti tõsielurealismiga, värsked ja ootamatud lavakujundid, veenvad
rollisooritused. Näitlejatena on Šapiro Tšehhovilavastustes end teatrilukku
mänginud Mikk Mikiver (Lopahhin ja Veršinin), Ants Eskola (Gajev ja Kulõgin), Jüri
Järvet (Firss ja Tšebutõkin), Velda Otsus (Šarlotta), Linda Rummo (Ranevskaja), Ita
Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt. Retooriliselt on
küsitud, kas ei alanud Šapiroga uus, „ebakindla, enesest ja maailmast
kummastavalt distantseeruva inimese hingeelu peentöötluse etapp” eesti teatris