Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
üldistavais (vanasõnalistes) kui ka mitteüldistavais (kõnekäänulistes) vormides: Kes suuga teeb
suure linna, see ei tee käega kärbse pesagi tuleks tehniliselt lugeda vanasõnaks, Ta teeb suuga
suure linna, käega ei tee kärbsepesagi aga kõnekäänuks.
Eesti jt. rahvaste ütlused harrastavad meeleldi elliptilist, 2×2-sõnalist parallelistlikku vormistampi:
Libe keel, tige meel; Helmed kaelas, kõlkad kõhus; Süüd rokal, süüd vasikal; Ise teeme, is sööme;
Vana mees, varsa aru; Härg sööma, täi tööle; Palju kisa, vähe villa; Aia teeb, augu jätab; Üheksa
ametit, kümnes nälg jts. Taolistest vormidest lasevad paljud end mõtestada (ja ka tarvitada) nii
üldistavate kui ka mitteüldistavate mõtteavaldustena: nt. Libe keel, tige meel võib tähendada niihästi
`Igaühel, kel on libe keel, sel on tige meel, ja nii ka kõnealusel inimesel' kui ka `Sellel, kellest juttu,
on libe keel, kuid tige meel', st
annaabi.ee 
