Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
Kui
need mehed keskenduvad Oidipuse kompleksile ja seostavad keelesfääri isaga, siis
prantsuse naisteoreetikud loovad keelesüsteemile (sümboolsele korrale) vastanduva
vastukeele, mis lähtub emale suunatud armastuse kogemusest. Sellega muudavad nad
küsitavaks Freudi ja Lacani teoorias esineva fallosekesksuse, nn fallotsentrismi.
Mõnesid feminismi teoreetilisi põhimõtteid kriitiliselt hinnates võib jõuda
arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on
järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. "Kui tahame ära
kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse
määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtekohaks
meeskirjanike teosed. Kui aga tahame rõhutada erinevust, luues näiteks
naiskirjandusest oma erilise valdkonna vältimaks meheliku maailma väärtusi, on oht
luua eriline naiste geto, kust naiste hääl ei kostu kaugemale kui enne
annaabi.ee 
