Nimetu
pansionaadist pärast einet, ilmuda tagasi
lõunasöögiks, kaduda kogu õhtuks ning
tulla koju keskööl. Teda iseloomustavaks
jooneks oli maksta suuremeelselt
viisteistkümmend franki kuus glooria eest,
mis ta võttis desserdi juurde.
Hoolimata Vautrin’i heasüdamlikust ilmest
sisendas inimestele hirmu tema teatav
läbitungiv pilk, mis oli sügav ja täis
otsustavust. See viis, kuidas ta lirtsatades
sülitas, kõneles vankumatust
külmaverelisusest, mis kindlasti ei oleks
tagasi kohkunud roimastki, et pääseda
kahtlasest seisukorrast. Nagu range
kohtuniku vaade näis ta pilk tungivat
kõikide küsimuste, kõikide
südametunnistuste, kõikide tundmuste
põhjani.
Mitmel puhul laenas ta raha proua
Vauquer’le, kellega ta oli ka kõige
paremas vahekorras ning teistelegi
pansionäridele; kuid tema võlglased
oleksid enne surnud, kui oleksid jätnud
selle talle tagasi maksmata. Vautrin oli ka
ainus kellele proua Vauquer oli maja
võtme usaldanud. Rastignacile on ta