Läänerindel muutuseta. E.M. Remarque
oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid
vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84
,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei
viska käsigranaate inimeste pihta /-/ me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid
taga ajab..../-/ me jookseme küürus nagu kassid, tulvatud sellest lainest, mis meid kannab,
julmaks muudab, teeröövliteks, roimariteks, minugipärast kasvõi saatanateks, sellest lainest,
mis meie jõudu mitmekordistab hirmu, raevu ja elujanu tõttu, mis meile päästet otsib ja kätte
võidab" Lk 71
,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad
selle üle järele mõtlema" Lk 86)
Lahingute vaheajal püütakse unustada sõjakoledused, mängitakse skatti, otsitakse süüa,
meenutatakse minevikku.
5
annaabi.ee 
