kirjanikud kasutavad seda sama mõtet luuletuses, mis Baudelairegi. Baudelaire luule on ka veel väga võigas, mida leiab just tänapäeval väga palju. Baudelaire aga ei kartnud kirjutada sellest juba omal ajal. Tema luuletus ''Raibe'' on otsast lõpuni täis kohti, mida ei tahaks lugeda või paneb mõtlema rõvedusi. '' Maas, jalad, harali kui kiimalisel naisel, kõht ilgelt paljas, lamas laip, ka lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel, märg mädast oli rohuvaip.'' Kohe seda lugedes tekkib vastik tunne ja paneb mõtlema, et on jäik luuletus. Jürgen Rooste luuletuses ''Tavaline eesti idioot'' leiab samuti palju selliseid kohti nagu näiteks ''... ma võin leida tõelise õnne ning sittuda selle peale ...'' Nende luuletuse sisud pole kuskilt poolt kaasahaaravad, sest need on nii jälgid. Baudelaire oli luuletaja, kes suutis tuua luulemaailma midagi uut ja samas ka huvitavat, mida kasutatakse julgelt ka praegu.
See selge päev, kus paelus meie huvi Kus ainult aimatav on seos, Üks raibe maantee käänakul? Või nagu visandlik, umbkaudne joonehägu, Maas jalad harali kui kiimalisel naisel, Eskiisiks jäänud kunstiteos. Kõht ilgelt paljas, lamas laip, Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga. Ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel, Seal kärsitult ta ootas vist, Märg mädast oli rohuvaip. et saagi kallale taas söösta õhinaga Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu saaks pärast meie lahkumist. Ja hõõgus maa kui lõõmav lee, Ah, sinagi mu arm, kord oled hauas all, kus Et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu, sind ootab see, mis raibet siin, Kui taas algaineks muutund see. mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
annaabi.ee 
