Amundsoni raamat
Rosenberg ja McCullough (1981) kirjeldasid esimestena
kõndimine tänaval. Mõnikord kulus mul tund aega, et läbida vahemaa, mis varem võttis enda olulisuse tunnetamist kui inimese mina-käsituse lahutamatut osa. Schlossberg, Lynch
vaid 10 minutit. Aeglase kõndimise seisundis tundus maailm teistsugune. Ma märkasin ja Chickering (1989) määratlesid olulisuse tunnetamise kui inimese veendumuse - olgu
peegeldusi lompides ja rohutiblesid läbi sillutise tungimas. Ehkki ma ei oleks tahtnud see õige või vale -, et ta on kellegi teise jaoks tähtis, et ta on kellegi tähelepanu objekt ning
sellisesse peatunud olekusse igaveseks jääda, sain ma seeläbi kinnitust, et me kogeme et teised hoolivad temast ja hindavad teda. Kui inimene tunneb, et ta on oluline, siis suhtub
reaalsust teisiti, kui kiiruse maha võtame
annaabi.ee 
