Vombat
Isegi siis, kui ta on juba kukrust lahkumiseks piisavalt suur, on ta
ohu korral valmis ema kukrusse peitu pugema. Ka selleks on kukruava paigutus soodne. Kui noor
vombat hakkab juba tahket toitu sööma, murrab ema tema jaoks värsket rohtu ning asetab selle tema
ette maapinnale. Hiljem hakkab poeg ise enesele toitu otsima. Noor vombat iseseisvub umbes
kaheteistkümne kuu vanuselt.
Toitumine
Vombati põhitoit on rohi. Öösiti viibib ta oma lemmikaladel rohustel lagendikel. Ühe öö jooksul
võib mha vantsida isegi 3 kilomeetrit. Esikäppade murrab ta maapinnal taimi, sööb ka juuri. Toitub
samuti puukoorest ja puu- ning põõsalehtedest. Eriti meeleldi sööb ta tarnu perekonnast Xerotes,
mida täiskasvanud spetsiaalselt otsimas käivad ja poegadele toovad. Igal vombatil on oma isiklik
territoorium, mida ta visalt teiste vombatiteeest kaitseb. Vombatite iseloomilikuks tunnuseks, mis