Büsants
aga viinamarju, oliive, pirne, õunu ja granaatõunu. Eriti palju tööd
nõudsid viinamarjad, tänu sellele eraldati neile kõige parem maa, mida
hinnati kuni 10 korda kallimaks tavalisest põllumaast.
Tähtsal kohal oli ka karjandus. Peamiselt peeti lambaid ja kitsi, kes
leidsid ka kehvalt mägikarjamaalt midagi söödavat. Orgudes kasvatati
sigu ja veiseid. Rohkem hinnati veoloomaks sobivaid härgi, sest
tolleaegsed lehmad olid õige kesise piimaanniga. Rohurikastel
tasandikel aretati hobuseid armee tarvis.
Talupojad teadsid tavaliselt vaid seda, mis toimus nende külas või
lähiümbruskonnas. Rohkem oli tegemist paduvihma ja põuaga ning
kardeti sõjaväe läbiminekut. Kõige vihatumad inimesed olid külades
keisri maksunõudjad, sest nad olid üsna kiired petised. Maksude
paremaks kättesaamiseks oli kehtestatud ühiskäendus. Kui keegi jättis
enda maksud maksmata ja põgenes, pidi ülejäänud küla ka tema osa
ära maksma