E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid
viimsed tuled kustumas, kuna mõisa akendest veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel
segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.
Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen tütre
rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis
tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta
pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale
midagi paha teha.
«Homme rändan' edasi,» mõtles ta uinudes. «Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista,
mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii.lapsik, et
seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust
ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See
annaabi.ee 
