„Üle kodumäe“ Henrik Visnapuu Üle kodumäe kumera kupli suviöö sumestav valu. Toomingad valvavad talu, üle ussaia vaatavad kopli. Aian õunapuud punasest lõngast ketravad magusaid palle. Vaatavad armuga põlle nurmed visaten rohelist rõngast. Oja leppade jalgu nüüd peseb kivile kivi päält asten. Odrapää mahedan kasten kaera pehmete sarviga puseb. Maja vajunud rõõmsasse unne. Muru pääl magavad rohun isegi haldijad rahun. Silmik seinakell üksi teeb tunde. Henrik Visnapuu oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Ta õppis Reola vallakoolis ja Ropka ministeeriumikoolis. Visnapuu luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Selles luuletuses annab luuletaja edasi oma tunded kodumaast, tema lapsepõlve kodust suveööl. Ta kirjeldab seal oma kodukohta, selle ilu, milline see välja näeb ning annab
ma õhtul muud käin sama teed, ja seegi mu ainus käik on kurb, rind valus äge." Visnapuu kirjutas väga palju isamaast, eriti ahastavas toonis. Veidi vähem kirjutas ta oma kodukohast, kuid siiski ,,minu südamesse koduvõlu igatsuse jätnud otsatu." Ka tema otsis abi just kodust ning vanematelt, kui armastuses ei vedanud või muidu miski luhta läks. Kodu kirjeldas ta üldiselt läbi suhteliselt lihtsate sõnade, kuid soojalt: ,,Maja vajunud rõõmsasse unde. / Muru pääl magavad rohun / isegi haldijad rahun. / Silmik seinakell üksi teeb tunde." Eraldi tähtsuse saavutavad mõlema autori jaoks luuletused armastatud inimeste kaotamisest, eelkõige ema. Mõlemad tundsid pärast ema kaotust, et ,,kokku südame kõik valgub, oh, kui palju sulle võlgu, emakene, emmekene." Visnapuu, nagu mehele omane, kirjutas võimalikult jõuliselt ning lihtsalt, kuid siiski kerge nukrusevarjuga. Kasutamata keerulisi sõnu ning lisades
annaabi.ee 
