Tõde ja Õigus II Terve tekst
Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis
paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga
tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget
maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest
vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel
roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see
puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi
kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta
lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et
see on sooneline