V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kuningad on sarnased Kreeta Jupiteriga: neil on kõrvad
ainult jalgade küljes.»
Sukakuduja ei hoolinud Kreeta Jupiterist, vaid üksisilmi GringoireM poole vaadates vastas
ta kohmaka naeratusega:
«Ah, kui kena see on! Paistab, nagu kuuleksin ma kantsler Hugonefd minult armu
palumas.»
Kui Gringoire lõpuks hingeldades peatus, tõstis ta üleni värisedes oma silmad üles kuninga
poole, kes küünega oma püksipõlvelt plekki kratsis. Siis võttis majesteet oma rohukarika ja
hakkas jooma. Selle juures ei lausunud ta sõnagi ja see vaikus piinas Gringoire'i kõige enam.
Viimaks vaatas kuningas talle otsa ja ütles: «On aga hirmus larask!» Siis pöördus ta Tristan
l'Hermite'i poole: «Tühja kah! Laske tal minna!» Gringoire kukkus rõõmujahmatusest
istukile. «Vabaks lasta?» urises Tristan. «Kas teie majesteet ei tahaks teda veidi puuris kinni
hoida?»
«Kuulge, vader,» vastas Louis XI, «kas me sääraste lindude jaoks oleme lasknud puurid