Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on
tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust,
mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: "Ah! Angelo, miks ma
ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu
koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille
aknal vohasid vanaema rohtliiliad." Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll
kaunis linn, armastav kaaslane ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne,
et miski kuskilt kutsub. Kuhugi, kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on
sinna pääsemine liiga suur soov. Soov leida midagi võimatut, soov kohata midagi, mis
inimestele mõeldud ei ole. Ilmselt seesugused soovid tekitasidki kirja kirjutajas n-ö
annaabi.ee 
