Maarja Kangro - referaat
keeleruum, meeldiv ehmatus, millega lugeja teksti sisse tõmmatakse.
Mulle on tähtis luuletaja viisakus, see, et ta oma lugejat respekteerivalt kõnetab. Näiteks ropendamine
pole mulle võõras, seda tuleb lihtsalt teha endast ja teistest lugu pidades. Aususe ja empaatiaga.
Luules võiks kehtida «tarkuse presumptsioon», st lugejat tuleks pidada pigem targaks kui lolliks. Ei
tohiks tema poole lamedamalt pöörduda, kui pöörduksime iseenda poole.
Luuletaja maailmapildi peenekoelisus või rohmakus määravad väga palju, esimesel juhul võib
kirjutada raiuvaid ja lihtsaid luuletusi, ja need on ikka plastilised, teisel juhul hakkab varsti igav.
Kas sul eesti luules on eeskujusid?
Muidugi olen ma eesti luule keskkonnast mõjutatud, aga ,,eeskuju" on väga kõva sõna. Teiste luule
lugemine annab ideid ja impulsse. Aga otsest eeskuju mul pole, ma olen ülbevõitu. Sümpaatiad, kelle
puhul ma võin kindel olla, et nende häälestus mulle ikka istub, on Hasso Krull ja Kalju Kruusa. On
annaabi.ee 
