"rohetavais" - 1 õppematerjal

Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus

Nad mõistsid, et see oli bard ise, kes igaveseks ekslema pagendati. Kuigi nad olid väga noored, said nad aru, millist valu oli prints tundnud oma kaugest kodumaast rääkides. Vahepeal oli ilm muutunud, niiskuse maik jahutas tuuli. Kirsiõite helepäiseid kroonlehti langetades kiikusid iidsed puud, justkui millegi eest hoiatades. Bard käskis lastel koju rutata, kuid nad ei liikunud paigast. ,,Meil pole, kuhu minna," vastasid nad, kuid kurbus polnud neile koormaks ­ vastupidi, rohetavais silmis nägi bard südikust maailmale vastu astuda ja siiraimat armastust kõige kauni vastu. Ta imetles nende elujõudu ja õnne, mida nad hoidsid soojas ka kurvemateil hetkil, ning arvestades nende kentsakat riietust, mis põhines vanul kartulikottideil, neid jagus. ,,Kas tõesti pole teil siin enam mitte kui kedagi...?" ,,Ainult meie ja mängud, mis rõõmu külvavad," ,,Nüüd ka teie jutte hämaraimate tundide veeteks," lisas noorem laps õhinal ja