V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pani silmade ees kõik virvendama.
Sellisena paistis rahvas ülevalt ja kaugelt vaadatuna.
Kõigi nende arvutute ehituste, katuste, tornide ja muude väljaulatuvate osade vahelt, mis
Ülikoolilinna piirjoontele oma käänete, väänete ja sakkidega nii veidra ilme andsid, võis
kord siin, kord seal märgata suurt sammaldunud müüripinda, mingit ümmargust massiivset
torni, mingit hambulist kindlust kujutavat linnaväravat: see oli Philippe Auguste'i
kindlustatud klooster. Taamal rohendasid aasad, kaugenesid teed, mille ääres asusid eeslinna
viimased majad, mis aga kaugemal järjest harvenesid.
Mõnel neist eeslinnadest oli tähtsustki. Nii evis seda, kui Tournelle'ist alata, kõigepealt
Saint-Victori agul oma ühekaarelise sillaga üle Biere'i, oma kloostriga, kus figureeris veel
Louis Paksu epitaaf, epitaphium Ludovici Grossi, ja oma kirikuga, mille torn nelja
üheteistkümnendast
sajandist pärit oleva kellatornikese keskel oli kaheksatahuline (selletaolist
annaabi.ee 
