(Lempp jt., 2014) Infektsiooni kliiniline pilt on väga varieeruv. Esmane sümptom, kehatemperatuuri tõus, ei ole spetsiifiline. Klassikalisteks nähtudeks on nõre eritus silmast ja ninast, isutus, depressioon, nahamuutused, iiveldus, oksendamine (Lempp jt., 2014). Kuigi haiguse nimetus viitaks, et tabandunud on eelkõige koerad, on antikehi viiruse vastu leitud ka Serengeti rahvuspargi lõvidelt – 85% populatsioonist olid viiruse antikehade kandjad (Roelke-Parker jt., 1996). Lisaks maailma haruldaseima koerlase – etioopia hundi – arvukuse languse põhjuseks on olnud koerte katku viirus (Gordon jt., 2015). Nakkuse levikus esinevad liigilised erinevused. Kodukoerte hulgas toimub nakatumine oronasaalselt, kuid metsikutel koerlastel infitseeritud liha söömise kaudu (Gordon jt., 2015). Pärast inokulatsiooni taastoodab viirus ennast hingamisteede lümfikudedes ja on leitav sinna migreerunud makrofaagides.