A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Londonis.»
«Kiri antakse temale isiklikult üle.»
«Suuremeelne laps!» hüüdis kuninganna Anna.
Proua Bonacieux suudles kuninganna käsi, peitis paberi põue ja kadus linnu kergusel.
Kümne minuti pärast jõudis ta koju. Nagu ta oli kuningannale kõnelnud, ei olnud ta
oma meest pärast vabanemist näinud. Ta ei teadnud midagi muudatusest, mis oli
toimunud ta mehe tunnetes kardinali vastu, muudatusest, mida hiljem veelgi süvendasid
kaks-kolm krahv de Rocheforfi külaskäiku, kes oli saanud Bonacieux' parimaks sõbraks
ja kellele ta ilma suurema vaevata oli selgeks teinud, et Bonacieux' naist ei vangistatud
mingi kuritahtliku tagamõttega, vaid et seda tehti ainult poliitilise ettevaatusabinõuna.
Ta leidis Bonacieux' üksinda kodunt. Vaene mees püüdis suure vaevaga korda luua
majas, kus mööbel oli peaaegu purustatud ja kapid tühjad, sest õigusemõistmine ei kuulu