Suurem osa varasemaid tabusid oli meedias murtud tervitati lesbisid sikkidel moefotodel, sirviti uusi erootikaajakirju, mis mõeldud just naistele, vaadati filme kannibalismist ning haletseti bimbosid. Nõudmine uute erutavate imagote järele kasvas jätkuvalt. Enam polnud ideaale mitte üks või kaks, vaid need paljunesid kiiremini, kui neid kirjeldada jõudis. Ikoonideks tõusid järsult erinevad näitlejad, lauljad jt tuntud inimest. 90ndate alguses peeti üheks ikooniks Julia Robertsit, kes sai tuntuks filmiga Pretty Woman. Kate Moss, Printsess Diana, Madonna, Kurt Cobain, Johnny Depp, sari ,,Friends", Spice Girls, Drew Barrymore.
Aga kas see äratundmisel rajanev ennastkordav akt avardab publiku teadvust ja hinge ning soodustab «teise» mõistmist ja lugupidamist tema vastu? Kui ma jälgin Paraguay või Paapua Uus-Guinea artisti esitamas mõnda hitti, siis ma ei hakka temasse kuidagi teisiti suhtuma. Mind ei taba sama rõõmus äratundmine kui avastades, et Asuncioni või Port Moresby raamatupoodides on saadaval Bulgakov või Kafka. Sellest, et nad loevad Nora Robertsit ja Sandra Browni või isegi «Harry Potterit», pole mul sooja ega külma. Säärased kunstilise kommunikatsiooni aktid ei puuduta inimest sügavamalt. Eurovisioonid ei muuda inimeste hinges midagi. Selline kultuur ei edasta ega soodusta midagi peale iseenda, põlistades publikul juba olemas olevaid hoiakuid. Aga just globaalkultuuri tasandil toimub lõviosa kultuuri levitamise ja tutvustamise üritustest. Nii on ühel pool kunst, mis jääb pealispinnale, luues üksnes ühistunde illusiooni
annaabi.ee 
