Antiikaja usund
kasutada ühisel pidusöögil. Kokkuvõttes on siin tegemist pigem apotroopilise
(eemaletõrjuva) rituaaliga, halva needmise või eemalesuunamisega, kui kontakti ja
harmoonilise lepitusega inimeste ja neid kaitsva jumaluse vahel. (Vernant 2001: 275-276)
Jumalaid lepitav rituaal koosnes eelkõige pühendusohvrist, mida saatis jumaluse
hüüdmine ja palve. Ohvriks võisid olla väärtuslikud esemed, jook ja esinduslike
kultusehoonete ehitamine, kuid kõige tähtsamad olid siiski roaohvrid, st loomade
ohverdamine. Sõltuvalt jumalusest ja ohvri tooja sotsiaalsest staatusest võis ohvritoomine
toimuda erinevas vormis. Igal juhul väljendus see inimeste loobumises teatud osast oma
väärtuslikest elatusallikatest ning nende annetamises jumalikule jõule, kes sellise
,,hoolitsuse" tulemusel pidi leebuma ning muutuma inimeste suhtes heatahtlikumaks.
Riituse tulemuslikkusele oli määrava tähtsusega selle toimetamine traditsioonilisel
viisil ja ajal
annaabi.ee 
