Koolielu tänapäeval ja vanasti
paistaks. Kooli direktor oli pahane sellise eputamise pärast ning pilkas tüdrukuid. Ta kutsus
nad klassi ette, võttis taskukammi, kammis kõigile tukad silme ette ja küsis:" Noh, poisid, kas
nüüd on tüdrukud ilusamad?" Poisid ei kommenteerinud. See tähendab, et eputamist ei
seeditud.
Kui Suuremõisa seitsmeklassiline kool läbi sai(aastal 1962), läks vanaema Käina tagasi. Seal
oli nii, et koolisööklas tuli käia rivistatult, klasside kaupa, söömas. Tagasi tulekul rivistust ei
olnud, kui olid söönud, võisid tagasi minna. Koolis oli üsna vähe ruumi, vahetunni
veetmisruumid olid väga väikesed. Ühes ruumis olid plekkahjud, mida köeti puudega.
Korrapidajad pidid puid tassima ja ka koolikella helistama. Puude vedamiseks olid mustad
kitlid.
Ka riieteruumid olid väga väikesed. Üks poiss leidis kord riieteruumist vana halli soki, mis oli
tolmune ja ämblikevõrke täis