aastal 356 eKr, mil Makedoonia sai kuningaks PHILIPPOS II (382-336 eKr). Philippos muutis Makedoonia võimsaks riigiks ja laiendas selle piire. Enne Philippos II trooniletulekut koosnes Makedoonia armee peamiselt ratsaväelastest. Philippos pani aluse tugevale, hästi relvastatud jalaväele. Niihästi ratsaväelased kui jalaväelased olid relvastatud pikkade piikidega (6 meetrit), mis olid palju tõhusamad kui kreeklaste lühikesed odad. Philippos rivistas sõdurid uut moodi faalanksisse, mis oli kreeklastega võrreldes märksa parema manööverdusvõimega. Aastal 338 eKr purustas ta Chaironeia all kreeklased ja kavatses seejärel viia kombineeritud sõjajõud Pärsia vastu, kuid nendele plaanidele tõmbas kriipsu peale Philippose mõrvamine vandenõulaste käe läbi, aastal 336 eKr (ühe versiooni kohaselt organiseeris mõrva tema lahutatud naine Olympias, Aleksandri
teie lahkele kutsele, kui see oleneks ainult meist. Kahjuks on see aga võimatu: härra de Treville keelas meil selle ära. Minge aga edasi, see on parim, mida võite teha.» Pilge ajas de Jussaci marru. «Kui te ei kuula meie käsku, siis me ründame,» hüüdis Jussac. «Neid on viis,» ütles Athos poolsosinal, «meid aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni ette enam ei ilmu!» Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis üksteisele. Sellest ainsast hetkest piisas d'Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võidelda, see tähendas seaduserikkumist, see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri -- kuningast võimsama isiku vaenlaseks muutumist
annaabi.ee 
