Antiikaja usund
või kokkuleppe sõlmimist, mida ei oleks antud jumalate kaitse alla, nende eestkostet
nõutati sobilike kultustoimingute ning ohvrite toomisega. Kõik ühiskondliku elu
sündmused pidustustest rahvakoosolekuteni olid pühendatud mingile jumalusele,
kellelt oodati kaitset ja heasoovilikkust. (Vernant 2001: 273-274)
Ohverduspraktika põhisisu oli pühendusohvri toomine jumalikule jõule. Kuid
kreeklaste müüditöötlustes ja ohvri ritualiseerimises peitus veel midagi enamat. Müüdi
järgi sai ohvrite toomine alguse Prometheuse korraldatud pettusest. See määras
inimestele loomade söödavad kehaosad, jumalatele aga jättis vaid mittesöödavad osad,
mis põletatakse ning muudetakse suitsuks.
Pettus tegi lõpu algsele laudkonnakaaslusele inimeste ja jumalate vahel ning
määrkas kaks erineva toitumisreziimiga gruppi suits ja aroom kuuluvad surematutele
jumalatele, lihasöömine on aga seotud surelikkusega, st inimestega
annaabi.ee 
