Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Ja kui realistlik on arvata, et surmaminejad silmitsevad
avanevat vaadet õnnejoobes? Kuivõrd suudavad nad oma elu viimastel sekunditel nautida looduse
ülevust? Vanglaülem kommenteerib viimsevaatetorni: “Sealt paistab lõpuks, kui lühike ja sealjuures
hurmav võib olla elu!“25
Küllap tunnevad surmaminejad seda viimsevaatetornitagi. Kas ei tunne nad pigem kahetsust,
masendust, hirmu kui olukorra ülevust?
Viimsevaatetorni puhul on tegemist taas surma ritualiseerimisega, sedapuhku kannatuse selge
allutamisega seaduse käsule (enesepõletuse korral sai rääkida pigem vabatahtlikult loodud
reeglistikust). Ent surmanuhtluse elluviimine on alati olnud rituaalne. Peaks siis küsima, mille poolest
erineb giljotiini-rituaal viimsevaatetorni rituaalsusest? Vastuse oleme juba andnud – viimsevaatetorn
25
Sealsamas, lk. 87.
on tugevasti estetiseeritud rituaal, surma muutmine kunstiteoseks. Ent see on reglementeeritud