geograafilised ja neid ei tarvitse kirjelduses arvestada. Geograafilise kirjelduse tuumaks on just ruumilise laheduse alusel esinev vastastikune mõju nähtuste vahel, nähtusi endid on vaja kirjeldada niivõrd, kuivõrd see on vajalik vastastikmõju selgemaks väljatoomiseks. Ja vastastikuste mõjude iseloom ning suunad maaravad ka käsitluse kava. Carl Ritter - Vastastikmõju ruumilise läheduse alusel on ka Ritteril geograafia hing, "filter", mis määrab nähtuste geograafilisuse, ja geograafilise kirjelduse kavandamise alus. Vastastikku mõjuvate nähtuste keskpunkti seab Ritter inimgeograafina küll inimeste elu ja tegevuse. Seda põhinähtust aga vaatleb Ritter tema vastastikuses mõjus loodusoludega, mis tagab inimgeograafia ühtsuse loodusgeograafiaga. Ühtse geograafia teemaks on Ritteril loodus kui inimese kodu, inimese eluruum. Teave aga, mis ei mahu p6hiteema alla, ei ole geograafiline.
Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804), kuid suurema eduta. Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks. Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja prantslasel Vidal de la Blache'il. Ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber: erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju nende ruumilise läheduse alusel (kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis). See oli filtriks teemade valikul. Tekkis geog kirjelduse tüüpkava. A. von Humboldt (1769-1859). Oli maadeuurija
annaabi.ee 
