Kutsus ka Katku talu, aga nad ei tulnud kohale. Lõpuks siiski Villu tuli. Villu ja Anna läksid paadiga järvele, pärast seda istusid ühe puu all ja rääkisid juttu. Anna pakub Villule Kõrboja peremehe kohta, Villu ei taha peremeheks saada, sest ta on enda arust liiga vigane. Mõne aja pärast kohtuvad nad jälle ja Villu räägib Annale, et Anna väiksena Villu ühest silmast pimedaks tegi. Anna pakub jälle peremehe kohta, aga Villu ei taha ja jääks enda arvates Annale ainult risuks ja iseendale vaevaks. Pähklipüha ööl kadus Kõrboja Mousi, ta leiti pingi alt surnuna, kus Annale istuda meeldis. Katkude koer ulgus juba pikemat aega, saadi teada, et Villu on ennast öösel maha lasknud. Otsustati, et Kõrboja peremeheks saab Villu poeg. Anna süda oli kergem, sest lõpuks leidis ta kõrbojale peremehe.
inimeste kooselu ei tõota tulla püsiv. Anna anus Villut, et too Kõrbojale peremeheks tuleks, isegi pärast õnnetut jaanipäevapidu, kui mees ka oma teise silma peaaegu kaotas ning osaliselt käest ilma jäi. Isegi sandina oleks ta mehe võtnud talu peremeheks. Villu teadis, et õiget töömeest, sellist nagu vanglaelu temast teinud oli, temast enam ei saa. See viis ta endast välja. Ta tundis end abitult ja ei tahtnud teistele risuks kaela jääda. "See oleks pidanud varem olema, ütleb Villu viimaks, siis võibolla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban." Villu ei suutnud võtta üht ega jätta teist. Poleks olnud Annat, oleks ära jäänud õnnetused, segadus. See kõik, Anna pealesurumine ja mineviku varjud olid Villule liiast. Suutmaks selgusele jõuda ja otsuseid teha, lõpetas ta enda elu.