Prantsusmaa Võõrleegion
ümberringi põles rägisedes. Kuna kuhugi minna polnud, heitsin kõnnitee äärde pikali oma
saatust ootama. Kui rünnakulaine oli lõppenud, tõusin rentslist püsti. Mu pea oli täiesti segane
sellest raginast ja lõhkemis-mürast. Nägin, et mu auto seisis, kuhu olin selle jätnud, kuid oli
nüüd pommi- ja srapnellikildudest auke täis, klaasid purunenud ja radiaator lekkis. Nähes, et
sellest enam ,,veolooma" polnud, ruttasin hädalisi abistama, kes ahastades ja nuttes seisid
risuja prahiga kaetud tänavatel. Paljud neist olid peagu poolalasti, vaadates abitult pealt,
kuidas tuli neelas nende raske töö ja vaevaga kogutud vara. Seda oli kohutav ja masendav
näha.
Minu eelaimdus ütles, et ega venelased sellega veel lepi ning võivad tagasi tulla. Hakkasin
seepärast astuma mööda tänavat, et jõuda linnast välja. Nähes tänava ääres noort ema, kes oli
kohutavast läbi-elamusest jõuetu oma last aitama, võtsin ma selle väikese sülle ja niiviisi
annaabi.ee 
