Eesti kirjandus 1956-1985
luules seesuguseid kujundeid, kus kõneleja muutus võrdseks taevakehade ja
universumiga. Kosmilise haarde kõrval levis ka luule, mis kõneles igapäevastest
inimlikest nähtustest. Rõõmsameelsust jätkus luulesse veel 60. aastate keskpaiku, kuid
juba oli sellesse segunenud traagikat ja kurbust. 60. aastate teisest poolest mõjutas Eesti
luulet otseselt Inglise-, Prantsuse- ja Soomekeelne modernism, osalt ka sürrealism.
Radikaalsete otsingute ja välismõjude ilmekaim ristumishetk oli kirjanduses 60. ja 70.
aastate vahetusel. Siis said ilmuda mõningad varem kirjutatud modernistlikud tekstid.
Modernistlikumaks muutus mõne kassetipõlvkonna autori looming ja luulesse astusid
uued noored. Tekstid muutusid kas kujundirikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli
vähem kui seni. "Ebaluuleline luule" tähendas seniste suurte taotluste asemel sihilikku
väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul.
Seisakuaja luule
70
annaabi.ee 
