natsionalismis. Ta õigused taastati aastal 1955, pärast seda jätkas ta aktiivselt osalemist ühiskondlikus elus, olles mitmes ametis Kirjanike Liidus ja valitsusorganites. 1955 ilmus romaan ”Punased nelgid”, mis valgustab 1940. aasta sündmusi okupatsioonvõimude poolt kanoniseeritud ajalookäsitluse järgi. Sama võib nentida ta näidendite ”Aja käsk” (1946), ”Murrang” (1949) ja ”Inimesed risttuultes” (1960) kohta. Johannes Semper jätkas luule kirjutamist ka hiljem, kaasajal tsiteeriti sageli värsse kogust ”Kuidas elaksid?” (1958).
eesti nõukogude proosas juba nähtavad. ,,Punaste nelkide" ajaliseks tagapõhjaks on kolmekümnendate aastate lõpp ja sellele järgnenud revolutsiooniline pööre uue elu ehitamise esimeste päevadega. Oma kolmes näidendis, käsitleb Semper samuti kaasaja ja lähema mineviku eesti ühiskonna probleeme. Eriti on teda huvitanud inimese maailmavaatelise ümberkujunemise protsess murrangulistel aegadel. Sellele viitavad juba näidendi pealkirjadki - ,,Aja käsk", ,,Murrang" ja ,,Inimesed risttuultes". Semperi näidendites on teravust ja leidlikkust konfliktisituatsioonidees, kompositsioonilist täpsust, kuid inimese hingevapustuste kujutamisel lõdvendab dramaatilist pinget kohatine skeemipärasus. Semperi hilisluule meeliskujundid pärisnevad loodusest. Looduselamus on tavaliselt tõukeks üldistava, avarate tagamaadega elumõtiskluse juurde. Looduse heitlikkus riimub inimelu heitlikkusega. Ajalulus ,,Katsumus" võrdlustab must taevas elupimedikku, kust
annaabi.ee 
