"ristteeni" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Pariisi, kui ta arvas, et on linnast juba sada penikoormat kaugel, kuskil põldudevahelisel lagendikul, jäi ta seisma ning talle paistis, et alles siin võib ta jälle hingata. 343 Nüüd andis ta voli hirmsaile mõtteile, mis teda ahistasid. Ta nägi oma hinge läbi ja jahmatas. Talle meenus õnnetu tütarlaps, kes teda oli hukutanud ja kelle tema oli hukutanud. Ta vaatas rahutult tagasi mõlemale väänlevale teele, mida mööda saatus nende kahe elu oli juhtinud kuni ristteeni, kus ta nad halastamata teineteise vastu oli tõuganud ja purustanud. Ta mõtles veel igaveste tõotuste mõttetusele, kainuse, teaduse, usu, vooruse tühisusele ja jumala kasutusele. Ta süvenes südamerõõmuga neisse pahadesse mõtetesse, ja mida sügavamale ta sukeldus, seda enam tundis ta eneses saatana irvitust. Nõndaviisi oma hinges kaeveldes nägi ta, kui palju ruumi loodus selles kirgedele on jätnud, ning ta naeris veel kibedamini