t. et tekkinud antikehad tunnevad spetsiifiliselt ära seda ainet, mis kutsus esile nende sünteesi. Antikehade spetsiifilisus on ühe antikeha paratoopi ehk liitekoha võime siduda end ainult ühe kindla antigeeniga või antikehade populatsiooni võime siduda end ühe kindla antigeeniga. Üldiselt on antikehadel suur spetsiifilisus. Antikeha tunneb mingist võõrvalgust ära ainult väikest osa. Seda osa, mis antigeeni molekulist on oluline antikeha seondumiseks, nimetatakse epitoobiks. Ristreaktiivsus- on antikeha individuaalse paratoopi võime reageerida rohkem kui ühe antigeeniga või antikehade populatsiooni võime reageerida rohkem kui ühe antigeeniga. See reaktsioon saab toimuda, kuna ristreaktiivsel antigeenil on ühine epitoop immuniseerimise antigeeniga või sellel antigeenil on ehituselt sarnane epitoop immuniseeriv antigeeniga Antigeen- antikeha vastasmõju Organismi satub võõrkeha, mille küljes on antigeen. Võõrantigeeni toimel asub
Selline probleem tekkis näiteks sahhariini testimisel, mistõttu muutus keeruliseks ka toksikoloogia andmete interpreteerimine. Kuigi tarbitavate toidulisandite kogused on väikesed, võib paljude inimeste korral olla see eluaegne, paljudel aga hoopis sporaadiline, mida kõike on raske simuleerida katseloomadega. Erinevate toidulisandite ning toidulisandi ja toidu mingi loomuliku komponendi vahel võib esineda ka ristreaktiivsus. Näiteks on üheks vanimaks toidulisandiks nitritid, mida algselt lisati lihale ja -toodetele ilusa roosa värvuse andmiseks. Alles hiljem avastati, et nitritid suruvad alla bakterite elutegevuse. Tänapäeval on aga teada, et nitritid võivad reageerides toiduainetes sisalduvate erinevate amiinidega anda kantserogeenseid nitroosamiine (vt. punkt nitroosamiinid). Nitritite kasutamine on enamikes maades siiski lubatud, kuna nende antimikrobiaalset toimet
annaabi.ee 
