Varrud
tonte. Tütarlapse ristivesi valati iga nelja ilmakaare poole ja öeldi:"Tulgu siit kosilased,
tulgu sealt kosilased!"
Karjus laps enne ristimist, kardeti, et ta varsti sureb; karjus ristimises ajal, tähendas, et
lapsest hea laulja saab; kui laps aga pärast ristimist karjus, arvati, et lapsele vale nimi anti.
Ristimisvette pandi vaderite poolt tavaliselt hõberaha. Raha oli veele ohvriks selle eest, et
vesi last puhastab. Ristiveel arvati iseäralik jõud olevat, see kallati mingisse ohvripaika
maha.
Sageli anti esimesele pojale vanaisa nimi ja tütrele vanaema oma. Ristiusu ajal käidi
järgmiste laste nimede andmisel kalendri tähtpäevade järgi: võeti lähema pühalise nimi.
Bocleri raamat teab, et kui vanematel lapsed surevad, panevad järgmisele pojale Aadam
ja tütrele Eeva nimeks, lootuses, et siis lapsed ellu jäävad.
Mida rohkem vadereid lapsel oli, seda parem tuli lapse elu. Vaderid andsid lapsele ka
annaabi.ee 
