Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses
12. sajandil tänapäeva Eesti ja Läti aladel elanud eestlased, latgalid ja liivlased olid paganlikud
rahvad ning Euroopas valitsev ristiusk paganlust ei sallinud. Otsiti ettekäändeid nende vastu sõja
alustamiseks ja vägivaldseks ristimiseks. Kirikuvõimude plaanid sobisid hästi kokku ka saksa
kaupmeeste soovidega, kes ei tahtnud jagada idakaubanduse tulusid kohalike rahvastega ning lootsid
lõpetada paganate mere- ja rannaröövid. Munk Fulco ja piiskop Meinhardi rahumeelsete
ristiusustamiskatsete läbikukkumise järel tungisidki sakslased piiskop Alberti juhtimisel Liivimaale
sisse ning algas ristiusustamine tule ja mõõgaga. Edukuse tagamiseks sõjas loodi 1202. aastal
kohalik vaimulik rüütliordu Kristuse sõjateenistuse vennad, mida hakati hiljem kutsuma
Mõõgavendade orduks. Ordu esimesed sõjakäigud olid edukad, latgalid ja liivlased alistusid kiiresti
sakslaste ülemvõimule ja võtsid ristiusu omaks. Pärast nende rahvaste alistamist pöördus Saksa