Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
sümboliseerib ta teadmist, intellekti ja personifitseeritud Tõde (Tresidder 2002:185).
Slaavlaste vaatemaailmas kujutas päike endast elu, soojuse ja valguse allikat. Käesolev
taevakeha kadus või suri igal õhtul, kuid igal hommikul sündis taas, mis pani uskuma, et ta on
surematu ja püha. Muinasjuttudes pöörduvad kangelased tema poole, lootes abile ning päike
aitab ja kaitseb neid ( 1995: 272).
Eesti rahvaluules põhineb ettekujutus päikest eelkõige ristiusulisele tähendusele: ühest küljest
olevat päike olnud Jumala maja või tema ,,silm", aga ka Jumal ise, kes jälgib päikese kaudu
inimesi ja nende tegusid. Teisest küljest on päike põrguvärava suu, kus asuvad halbade inimeste
hinged. Kolmas päikese tähendus toetub arusaamale, et päike on ,,ühe maa kera sarnane, mis
tuld täis on, et ta peab nii kaua põlema kui viimne pääv tule", või on ,,üks suur tulle kuul, mis
annaabi.ee 
